Frau Flick of the Gestapo

Pühapäeva õhtu (kuu viimane päev), olen just asunud inglise huumoriklassikat nautima, kui heliseb uksekell. Sisse lendab proua ühistu juhatusest, kaasas taskulambiga jorss. Veemõõtjaid kontrollima, možno?

Tüüp ronib lambiga peadpidi peldikupoti taha, proua võtab virnast ette lehekese, mille ma hommikul (õnneks) olin vajalikku kasti poetanud.
- Tak, garjatšaja 324…
- Štooo? Tajun juba kuklakarvadega, kuidas ematiiger valmistub hüppeks.
- Ah net, 322…
Jorss keerab kraanid jooksma, näpib ja loksutab torusid…
- Nu, v porjadke?
(Mingi mühatus ja kehitus.)
- Nu, vsjo.
Ja läinud nad ongi.

Nii käibki või? Peakski käima või?