Üks samm narrusest geniaalsuseni

Tunnistan, et ma ei ole ühtki valimisreklaami käsitlevat seadust läbi lugenud ega tea, kas Eesti Vabariigis on keelatud kandidaadi reklaam kaks päeva PÄRAST valimispäeva. Tõenäoliselt mitte. Seega tegutseb teisipäeval minu postkasti potsatanud täiesti tundmatu vali-mind-mees (kes siis veel?) igati legaalselt. Esimese hooga naersin natuke. Siis mõtlesin, et kusagil (posti)struktuurides on kallutatud jõud vaesekesele jala taha pannud. Aga võib-olla ei taha võidujoovastuses erakond loorberitel puhata, vaid ongi alustanud ettevalmistusi parlamendivalimisteks? Vaat see oleks geniaalne. Sest erinevalt eelmistel nädalatel otse vanapaberisse lennanud pahnast pälvis see nüüd ju suisa mõne minuti tähelepanu.

Ja mida Vadim Jussov arvaks?

Sain vist lõpuks aru, miks see näib pigem nõme kui vaimukas. Jah, reklaamis on igasugune tembutamine, tirriteerimine ja keelte segamine etem kui Poola perenaiste "sundimatu vestlus". Näiteks see nende meri ei erutanud mind üldse, pigem pani inspektsiooni erutus õlgu kehitama.

Aga vaadake, kulla Päikesse puutuvad, teil on inf'n'reklaam teie ainsal ja ametlikul kodulehel ühte patta pandud. Ja sellepärast tunduski algusest peale, et midagi on siin kuskil mäda.

Kui mainitud leheosa lähemalt vaadata, võib muidugi küsima jäädagi. Tea, kas operaatorid Jätsijaam ja Jazztea on ka omavahel sugulased? Ja kas operaator Kõps oli kõukude hulgas?

Matas seda küll ei õpetatud

Pisut inspireerituna sellest loost.

Lõi üks õhtu kodubuss nina ees ukse kinni. Aja parajakstegemise käigus juhtusin kaltsukasse. Päris kobe jakk jäi näppu (minuga juhtub seda kesise kaltsukaande ja -õnne tõttu üldiselt üliharva). Sildil 115. Kassas 55!

Ja kodu poole sõites ei suutnudki välja rehkendada, kas kokkuvõttes on 60 kokku hoitud või ikkagi 55 ülearu kulutatud, sest poleks too buss ära läinud...

Et miks ma seda ikkagi teen

Väga sageli ju enam ei küsigi. Inerts on hea edasiviiv jõud, mis mõtet on sõltlaselt põhjendust tahta? Mõnikord lihtsalt meenub vastus ka küsimata. Näiteks kui Kalevi statka kellatorni alla jõudmise hetkel (kes on sealt kunagigi huilates läbi jooksnud, teab seda paika) teatab Matvere kõlarist „sulle tahan hüüda juba“ ja siis kogu tunnelitäis „veel ja veel ja veel“…
Rõõm oli Siku sule läbi teada saada, et maratoniväravas käis kah jõrm jõmin.
Mäss laeval on samuti klassika. Ja kus veel on kalade koht kui mitte meres?

Koerad ja peremehed ühte nägu?!

Mis imelist pilti täna näha sai! Nihuke kahemeetrine siilipeaga kapp marsib üle trammitee (suht suvalises kohas), pisike pitsu pihus! Asetab sõbra hellalt kõnniteele ja kui see suundub suvalise ukse poole, siis kudrutab õrnalt vene keeles, et kuhu nüüd, kullakene, oh sa lollikene, meie uks on ju siinpool...

Viga on minus, pole kahtlustki

Totter kutsehaigus lööb aeg-ajalt filmide-näidendite puhul välja. Nimelt siis, kui ajaloolises õhustikus kõlab mõni äratuntavalt värske sõna. Viimati näiteks „narkar“ Keila-Joal nähtud suurepärases „Pikas päevatees“. Mitte et ma oleks stiilipuhast saja aasta tagust eesti keelt tahtnud, oh ei – selline asi tõmbaks igas lavastuses tähelepanu oluliselt enesele ja oleks üldjuhul mõttetu, sageli võimatu (mõeldes näiteks "Reliikviale" ja ulmefilmidele...). Aga jah, need üksikud sõnad siin ja seal ajavad mõttes muigama ja raputavad korraks reaalsusse. Võin vaid kahjurõõmsalt loota, et mõni tubli kostüümi- või tarbekunstiloolane tunneb end ehk vahel samamoodi, kui juhtub, et sellist kraelõiget või lauajalga sel kümnendil küll ei tuntud :)

Eff ja teinegi

Proovisin täna teist korda kodumaa piimatootjate f-jooki. Arvamus ikka veel kujuneb. Rikutud ajus ujus kohe pinnale laupäev, kui otsustasin lõpuks esimest korda teleka mängima jätta ja kogu ime ära vaadata (et võta oma sh ja lase f või kuidas ta käiski).

Aga eelmisel nädalal kaubamaja tunnelis mängisid kaks karvaste kõrvikutega tüüpi kitarrel ja mandoliinil niimoodi vene tantsu, et... lausa mängisid, ma ütlen.

Kas viga on minus või?

Kas mina olen imelik, kui mul ikkagi hakkab imelik, kui elus eesti jalgpallur õhtustes spordiuudistes asjalikult mainib fakti: "Ma olen alates esmaspäevast AZi omand."? Sest nende uudistega, kes kuhu kellele milliste miljonite eest müüdi, peaks ometi juba harjunud olema.

Ilmselt on viga lihtsalt selles, et nõukaaja laps luges kunagi mitu korda "Onu Tomi onnikest".

Küll siis põrutaks

Juba teist korda nädala jooksul meenub sama film. Ausõna, ma olen tegelikult rohkem filme vaadanud ja see pole ka mingi kõigi aegade lemmik. Aga mida ma teen, kui tööandja soovitab soojalt mõelda CV täitmisele, et hea õnne korral omandada Europass, ja otsekohe kumiseb ajukäärude vahelt: "Leeloo Dallas, Multipass!"?

Znanije - sila!

Märksa toredam on esmaspäeva õhtul kiiruga keedetud pelmeene süüa, kui hommikul on mõtleva inimese raadio sulle öelnud, et hiinlastel on kombeks nimelt selle pidutoiduga uut aastat vastu võtta.

Vaid sajandivahetus ja kümmekond aastat

Muidugi käisin ma 20. sajandi lõpus vaatamas võrratut ulmekat, kus 23. sajandil oli mängus ka USA president. Pärast sai kinokaaslastega isegi arutatud, et ükskord saab ulme reaalsuseks nagunii, aga ei tea, mis sajandil nad selleni jõuavad.

Tõde poleks tol hetkel vist veel uskunudki.