Koerad ja peremehed ühte nägu?!

Mis imelist pilti täna näha sai! Nihuke kahemeetrine siilipeaga kapp marsib üle trammitee (suht suvalises kohas), pisike pitsu pihus! Asetab sõbra hellalt kõnniteele ja kui see suundub suvalise ukse poole, siis kudrutab õrnalt vene keeles, et kuhu nüüd, kullakene, oh sa lollikene, meie uks on ju siinpool...

Viga on minus, pole kahtlustki

Totter kutsehaigus lööb aeg-ajalt filmide-näidendite puhul välja. Nimelt siis, kui ajaloolises õhustikus kõlab mõni äratuntavalt värske sõna. Viimati näiteks „narkar“ Keila-Joal nähtud suurepärases „Pikas päevatees“. Mitte et ma oleks stiilipuhast saja aasta tagust eesti keelt tahtnud, oh ei – selline asi tõmbaks igas lavastuses tähelepanu oluliselt enesele ja oleks üldjuhul mõttetu, sageli võimatu (mõeldes näiteks "Reliikviale" ja ulmefilmidele...). Aga jah, need üksikud sõnad siin ja seal ajavad mõttes muigama ja raputavad korraks reaalsusse. Võin vaid kahjurõõmsalt loota, et mõni tubli kostüümi- või tarbekunstiloolane tunneb end ehk vahel samamoodi, kui juhtub, et sellist kraelõiget või lauajalga sel kümnendil küll ei tuntud :)