Ei, ma ei naudi näruse pluss seitsme ja arktilise vastutuulega kuskil mudas või mäenõlval sõtkumist. Ei naudi kahe tuhande inimesega ühist Kemmerlingi teenuste kasutamist. Ei näe ka erilist rohelust selles, et igal õhtusöögil kulub kaks tuhat plastmassist salatikarpi, ühekordset taldrikut jne. Hommikul kõlas üle laagri läbumuusika ilmselt selleks, et rahvas sealt võimalikult ruttu põgeneks. Ja üsna jabur on keset metsa kalli jäätise järel sabas seista.
Aga tsiteerides kunagi loetut: matkal maailmavalu ei ole, kuivad saapad ongi õnn. Õnn on see, kui õnnestub täpselt enne äikesetormi telki jõuda ja seal paarkümmend minutit kambaga telgikaari kinni hoida, nii et katus ei vajugi kaela. Kui seesama katus kiledega vooderdamise järel öösel ka vihma peab. Kui üleüldse mitme koleilmapäeva jooksul mingi ime läbi ikkagi kuivaks jääb.
Samas, keset metsa jäätist süüa on omamoodi sürr. Seni nägemata huvitavaid paiku ja ilusaid vaateid anti. Ning täiesti üle mõistuse tunne on olla rattasadulas, silme ees ääretud voorepõllud, pea kohal sinine taevas ja suvine päike… ja kõrvus orelimuusika! Aga täpselt nii oligi laupäeva õhtul Torma kiriku külje all.
