Nojah, kuidas ma saan lugejana pahaks panna, et keegi midagi ei kirjuta, kui ise ammugi ei viitsi?
Ikkagi hämmastav, kuidas võhivõõraste inimeste blogidest võib sõltuvusse jääda. Täiesti võrreldav seebikate vaatamisega (igale põlvkonnale midagi). Kogemata komistad kellegi koju, leiad hingesugulase (või tõmbava vastandi, kes elab nii, nagu ise tahaks, aga ei julge/viitsi/oska) ja varsti ongi nagu peretuttav / tuttav pere. Piilud võõrastesse eludesse, elad kaasa ja muutud veel rahutuks ka, kui tükk aega midagi ei kuule/näe. Ja mis oma elus niikaua paremaks muutub, kui peadpidi virtuaalilmas oled, aga tegelikult küürus laua taga, tagumik tooli küljes kinni? Mh?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar